pühapäev, aprill 25, 2010

Ametiühingutekongressist osavõtjate hukkamine Irboskas 1919

Laupäeval, kell 12 päeval algas Tallinnas töölistemajas üleriikline ametiühingute kongress

Osavõtmine oli õige elav, selle peale vaatamata, et palju esitajaid kongressil korraldaja komitee poolt, kui "kahtlased" ukse taha oli jäetud.

Kongressi avas ametiühingute kesknõukogu esimees Annus.
Lauldakse orkestri saatel internatsionaali.

Saal on punaste lippudega ehitud. Nendel pealkirjad: "Elagu üleilmne sotsiaalne revolutsion", "Kõigi maade töölised ühinege" jne.

Mälestatakse klassivõitluses langenud seltsimehi.

Koosolek muutus kohe alguses vägikaika vedamiseks sotsiaaldemokraatide ja sotsiaalrevolutsionääride ning enamlaste vahel.

Viimastel oli koosolekul arvuliselt suur ülekaal, sest 412 hääletajatest andis umbes 30 isikut oma hääled sotsiaaldemokraatidele.

Niipea kui valimised algasid, läks asi maruliseks.Kongressi korraldaja komitee pani kongressi juhatajaks Annuse, Koolmeistri ja Joonase ette. Viimased kukutati muidugi läbi.
Niisama valiti ka sekretariaati Hammer, Kerdo, Kurvits ja Talin, mandaatkommisjoni Tiideberg, Palm, Õun, Laur ja Karheiding.

Juhataja kohale asub Asutava Kogu liige Joonas. Teda võetakse tormiliste kiiduavaldustega vastu.

/pikk kustutatud lõik ajalehes/

Korrapidaja ohvitser teeb juhatajale märkusi.

Loeti siseministri tingimised ette, millega kongressi on lubatud pidada.
Arvustatakse ägedalt neid tingimisi ja saadeti saatkond siseministri juure. Saadikuteks valiti Hammer, Maasik ja Pesmann.

Algab mandaatkomisjoni aruanne. Terve rida ametiühisuste ja seltside esindajaid on ukse taha jäetud, kellest arvata oli, et nad koosoleku meelsusele ei vasta, näituseks põllutööliste keskorganisatsioon, Tartu voorimeesteselts, kooliõpetajate seltsid, riigiteenijate ametiühisus, Tallinna linnateenijate selts, posti ja telegraafi teenijate ametiühisus jm. Peale lõunavaheaega on saal ja rõdu pealtkuulajaid täis.
Sostiaaldemkraatide ja kõigi kodanlaste materdamine kestab edasi., kes vastu julgeb kõneleda, karjutakse ja vilistatakse maha.

Pühapäeva hommikul lahkuvad Tartu trükitööliste, äri- ja kontoriteenijate, raudteelaste, autojuhtide ja 10 maatööliste ühisuste esitajat protesteerides juhatuse erapooletuse rikkumise, vabasõna vägistamise ja erakondade laimamise pärast. Kooliõpetajate kongress oli juba varemalt oma esinduse ära kutsunud.
Joonas peab pikema kõne.

Algab Hammer, kui korraga teatab korrapidaja ohvitser, et kongress on valitsuse võimude poolt äralõpetatud.

Torm läheb alles õieti lahti. Kisatakse, karjutakse, sõimatakse valitsust ja sotsiaaldemokraate. Karjutakse, et kongress laiale ei lähe.

Korraga karjub keegi, et maja on sõjavägede poolt ümberpiiratud. Algas ärevus ja rüselemine uste poole. Jookstakse ühest toast teise. Kõik väljakäigud on sõjaväe valve all. Läbi lastakse saadikud üksikult, misjuures kõigi koosolejate nimed üles kirjutati.

Veel hilja ööni kestab osavõtjate üleskirjutamine. Liikumine töölistemaja ümbruses on seisma pandud.

Ametiühisuste kongressist osavõtjate maalt väljasaatmine

Eilasel ametiühisuste kongressil arreteeriti osa koosolijatest, kes valitsusevastalise revolutsiooni poolt olid hääletanud, milles Vene kommunistilise valitsuse poolehoidmist ja heakskiitmist avaldati.
Nagu kuuleme, on kinnivõetud öösel siit ära viidud, et neid üle vabariigi piiride ida poole saata.

Originaal: Päevaleht, 1. september 1919, lk.3
Streigid vabrikutes

Ühenduses kommunistide kinnivõtmise ja väljasaatmisega streikisid töölised "Dvigateli", Krulli, Koblesneri ja 1. vabrikus.

Päevaleht, 2. september 1919

Seisukord väerindadel

3. september 1919 Pihkva sihil pommitas vaenlane kogu päev Isborski (e.k. Irboska) jaama ja Poddubje Kostina, Sagrivje külasid.

Linna asjad

Tänane koosolek tõotab huvitavaks saada. Enne koosoleku algust peavad pahempoolsed rühmad eelkoosolekuid, ooteruumis on elav jutuajamine. Volinikke on rohkesti kokku tulnud, publikumi mitte vähem.
Kell 1/2 8 avab juhataja Paabo koosoleku. Kõik jäävad ootama.
Joonas võtab sõna ja esineb sotsialrevolutsionääridearupärimisega ja paneb ette linnavolikogul seisukohta võtta linnavolikogu Kopluse ja linnanõuniku V. Maasiku maalt välja saatmise kohta.
Annuson (tööerak) paneb ette asja seniks edasi lükata, kui Asutavas kogus valitsus seletuse on annud.
Thomson toetab arupärimist ja nimetab ametiühisuste kongressist osavõtjate väljasaatmist valitsuse poolt Stolõpini süsteemi tarvidusele võtmiseks.

O.Ast (s.dem) leiab, et sellega on riigi demokraatilist korda rikutud ja kahtleb, kas volikogul maksab üleüldse uut linnanõunikku valida, sest valitsus võib teda välja saata, ilma, et linna asju lastaks lõpetada.
Pullisaar (majaom.) leiab, et arupärimistega tahetakse volikogust mingisugust kontrollasutust luua. Kui seesama linnanõunik enne jõulu, kui vaenlane linna külje all, ilma teatamata siit ära kadus ja hljem, kui kommunistid maalt välja peksetud, väerinnast läbitagasi poetas, kus siis pahema tiiva arupärimine.
Bleimann toetab arupärimise päevakorda võtmist.

Tomson seletab, et kui keegi paremast tiivast oleksmaalt välja saadetud, kasiis oleks pahem tiiv arupärimisega esinenud (hüüded paremast tiivast: "Ärge nähke vaeva!")
Reinthal paneb ette ootavasse seisukorda jääda, kuni asi selgineb. Praeguse arupärimisega tahetakse linnavolikogu tööd segada.

Sotsiaalrevolutsionääride ettepanek kukutatakse häälteenamusega läbi.

Sõna saab Joonas erakorraliseks teadaandmiseks. Et nende ettepanek maha on hääletatud, siis lahkub nende fraktsioon tänaselt koosolekult.

Sotsiaalrevolutsionääride lahkumine

Selle peale lahkub sotsiaalrevolutsionääride rühm täies koosseisus. Mõned katsuvad tugevasti köhida ja jalgadega kolistada.

Nendele lähevad mitmed sotsiaaldemokraadid järele.
Sotsiaaldemokraadid panevad ette vaheaega määrata. Ettepanek lükati suure häälteenamisega tagasi.
Hüütakse ukse vahelt: "Tulge välja!"

Selle peale lahkuvad veel mitmed s-demokraadid O. Astiga eesotsas.

Päevaleht 4. september 1919


Irboska 1919

Eesti töörahvas avaldas uuele sõjakäigule energilist vastupanu. Augusti lõpul tuli Tallinnas kokku Eestimaa ametiühingute I kongress, mis esindas 40000 töölist. Kongressil domineeris EKP mõju. Väljendades eesti töölisklassi tahet, võttis kongress vastu otsuse, milles nõuti interventsioonisõja viivitamatut lõpetamist ja rahu sõlmimist Nõukogude Venemaaga.

Eesti kodanlus vastas sellele otsusele kongressi laialisaatmise ja 102 töölisliikumise tegelase arreteerimisega. 25 silmapaistvamat ametiühinguaktivisti aga tapeti salaja, ilma igasuguse kohtuta, Irboska lähedal rabas. See kuritegu tuli siiski päevavalgele ja näitas rahvale eriti selgesti, et Asutava Kogu poolt kehtestatud «demokraatia» tähendab tegelikult kodanluse verist diktatuuri tööliste üle.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Kodanliku diktatuuri ajutine kindlustumine Eestis

Eesti kommunistlikud kütipolgud jätkasid kangelaslikku võitlust rindel. 1919. aasta veebruaris-märtsis loodi Pihkva piirkonnas Punaarmee koosseisus Eesti armee, mille staabi­ülemaks määrati August Kork. Armee põhituumiku moodustasid Eesti kommunistlikud kütipolgud, kellele tehti ülesan­deks Eesti vabastamine. 1919. aasta kevadel vabastaski ta osa Kagu-Eestist, sealhulgas Räpina, Vastseliina ja Orava. Otsustavat edu aga ei suudetud saavutada.

Kasutades soodsat sõjalist olukorda, viis eesti kodanlus 1919. aasta aprillis läbi Eesti Asutava Kogu valimised. Vali­miskampaania toimus terrori olukorras, kus Kommunistliku Partei Eesti organisatsioon oli surutud sügavale põranda alla ega saanud selgitada Asutava Kogu reaktsioonilist olemust. Kodanlikud ja väikekodanlikud parteid aga tõotasid, et Asutava Kogu kaudu likvideeritakse valge terror, kindlus­tatakse Eestile iseseisvus, lõpetatakse sõda ja jaotatakse mõisamaad rahvale. Viimane lubadus avaldas tugevat mõju talupoegadele. Nii õnnestuski kodanlusel viia valimistele umbes 450 000 inimest. See tähendas kodanluse poliitilise võimu kindlustumist Eestis. Valimiste ajal antud lubaduste täitmisega aga ei kiirustatud.

Valgete esimene sõjakäik Petrogradi vastu

1919. aasta kevadel organiseeritud Antandi esimesest kombineeritud sõjakäigust pidid osa võtma ka Baltikumis paiknevad valgekaartlikud jõud. Pealetungi üldjuhtimiseks loodi Antandi riikide sõjaline missioon Baltimaades. Seda juhtis Inglise kindral Gough. Ainuüksi Ameerika imperialistid saatsid sõjakäigu tarbeks Tallinna sadamasse ligi 3 miljoni dollari eest sõjavarustust ja toiduaineid.

Maikuus asus valgekaartlik Põhjakorpus eesti valgete ja Inglise sõjalaevastiku toetusel Narva all pealetungile. Neil õnnestus jõuda Petrogradi lähistele ja lõuna pool vallutada Pihkva. Põhjakorpusest moodustati nüüd valgekaartlik Loo­dearmee. Samal ajal alustasid Kuramaale koondatud Saksa interventsiooniväed ja balti parunite palgasõjaväe — landesveeri (maakaitseväe) osad kindral von der Goltzi juhtimisel pealetungi Riiale. Eesti kodanliku armee väeosad pidid aitama lämmatada Nõukogude Lätit. Suurem osa Läti Nõu­kogude Vabariigist vallutati. Alistatud Riias panid landesveerlased toime kohutava veresauna.

Juuni lõpul puhkes aga sõjaline konflikt valgekaartlike jõudude eneste vahel, mis on tuntud landesveeri sõja nime all. Olles esialgsest edust julgust saanud, tahtis landesveer haarata enda kätte ka Põhja-Läti ja tungida Eestisse, et taastada siin mõisnike maavaldus. See kutsus esile Eesti kodanliku armee sõdurite raevu. Võnnu alla ruttasid kodanli­kud väeosad Nõukogude rindelt isegi omavoliliselt. Ägedates lahingutes paisati sakslased tagasi Riia alla. Täielikust purustamisest päästis neid ainult Antandi esindajate vahele­segamine, kes nõudsid Eesti väeosade saatmist Punaarmee vastu. Landesveeri jõud olid siiski niivõrd nõrgestatud, et nad hiljem ei suutnud enam aktiivselt tegutseda.

Samal ajal läks Punaarmeel korda valgekaartlik Loodearmee Petrogradi all peatada ning paisata ta juulis-augustis koos eesti valgetega tagasi Eesti piirile.

Eesti töörahvas oli selleks ajaks kodu ja intervensioonisõjas lüüa saanud. Sõda oli kandunud Eesti piiridest välja. Eesti Töörahva kommuun kaotas oma viimase territooriumi Lõuna-Eestis ja lõpetas tegevuse. Eesti oli aga kujunenud ohtlikuks interventsioonisõja platsdarmiks Nõukogude Venemaa ja Läti vastu. Eesti töörahval tuli hakata otsima teed sõja lõpetamiseks.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Saaremaa töörahva ülestõus

16. veebruaril 1919. a. algas Muhu saarel Kuivastus valgete armeesse mobiliseeritavate meeste hulgas ülestõus. Kehvikud ja maatamehed keeldusid minemast Punaarmee vastu ja lasksid mobilisatsiooni kor­raldavad ohvitserid maha. Mõne päevaga haaras ülestõus kogu Saaremaa. Ülestõusnute tuhandemeheline vägi piiras ümber Kuressaare. Linna vallutamisega aga viivitati ega kindlustatud oma tagalat. See võimaldas kodanlusel tuua mandrilt kiiresti kohale karistussalgad, kes ootamatult rün­dasid ülestõusnuid 21. veebruaril Upa küla juures. Ülestõus­nute jõud purustati ja algas verine arveteõiendamine. Lahin­guväljal langes või hukati hiljem ligi 300 saarlast. Metsikult hukati üks ülestõusu juhte Aleksander Koit, samuti naiskangelane Marie Ellam. Ligi 100 inimesele, nende hulgas mit­mele naisele, anti ihunuhtlust. Paljud saadeti sunnitööle ja vanglasse.
Üldse hukati Eestis 1919. aasta jaanuaris-veebruaris umbes 2000 inimest. Erilist agarust näitasid üles soome palgasõdurid, keda töörahvas nende julmuse pärast hakkas soome lihunikeks nimetama.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Saaremaalt
Selsamal päeval, kui vaenlane frontil oma vastu pealetungi algas, nimelt 16. veebruaril, asulisd Muhu ja Saaremaa enamlased sõjariistadega varustatud, E A Valitsuse esitajate vastu välja, ennast Muhumaal ja Kuresaare vahel koondades. Nende vastu saatis Valitsuse esitaja Kuresaarest sõjalised jõud 17. veebruaril välja.

Niisama saadeti ka Tallinnast salk ratsa- ja jalaväge Muhumaale. Sellel salgal oli 19. veebruaril Muhumaal vaenlasega tulevahetus, kusjuures 10 enamlast surma said. Selle järele võttis salk kõik Muhumaa oma alla, teda vaenlasest puhastades. Meie väesalk on Kuresaare poole edasi liikumas. Hiiumaal pole mingisugust korratust olnud.
Originaal: Päevaleht 21. veebruar 1919, lk 1

Saaremaa sündmuste kohta

saime kõige autoriteetlikumalt allikaid järgmisi teateid:

Liikumine oli omaks pinnaks võtnud Muhu saare, kuhu end 250, teiste teadete järgi 400, meest kokku olid kogunenud. Kuresaare kooliõpilased ja kaitseliit asusid nendega Laimjala mõisa juures võitlusesse, kusjuures mässajad haavatuid, surnuid ja 10 vangikaotasid. Kuresaare kaitseliit saatis Tallinna abipalve, kuid enne Tallinnast juba välja saadetud, kel Muhust Saaremaale Kuresaare poole minnes mässajatega kokkupõrkamine oli, kusjuures 4 meest haavata said, kuna mässajad haavatuid ja surnuid suuremal arvul kaotasid. Sõjariistu on mässajatel vähe.
Eila oli meie väeosa juba Kuresaares. Omalt poolt lisame juurde, et Saaremaa sündmusi, nii kurvad kui nad inimliselt vaadates ka on, mitte riikliselt liig tõsiselt ei maksa võtta. Et enamlastel võimalus oli siit mannermaalt ja Domesnesi kaudu Kuramaalt üle tulnud agitaatorite kaudu keskvalitsusest kaugel olevat ja informeerimata rahva seast ühe salga enese järele võtta, see on loomulikum, et sõjaväe ülemus mitte täielikumat sõjaväelist aparaati Saaremaal tööle pannud ja maa valitsemise ainuüksi maakonnavalitsuse hoolde jättis. Maavalitsusel ei ole aga mitte seda kindlat organisatsiooni käepärast, mis kõiki sarnaseid riigile kardetavaid ja riigi vastu sihitud nähtusi saaks paraliseerida.
Originaal: Päevaleht 22. veebruar 1919, lk 1

Kontrrevolutsiooni vastupealetung ja valge terror Eestis

27. detsembril 1918. a., kui Punaarmee lähenes Tallinnale ja linnas oli oodata tööliste ülestõusu, võttis kodanlik Maapäev vastu otsuse: paluda Inglise valitsust saata kohale oma maa­väed ja okupeerida Eesti. Inglise imperialistid ei saanud oma armees valitseva sõjavastase meeleolu tõttu seda palvet täita. Selle asemel saadeti relvi ning organiseeriti palgasõdurite värbamist Soomest ja Skandinaavia riikidest «vabatahtlike» sildi all. Nende palgad, alates reamehest kuni kolonelini, olid väga kõrged.
Esimesed palgasõdurid-intervendid jõudsid Soomest Eestisse 1918. aasta detsembri lõpul. 1919. aasta jaanuaris ulatus nende arv 3700 meheni. Hiljem tuli veel Taanist ja Rootsist väiksemaid palgasõdurite üksusi. Tallinna alla koondati Punaarmee survel Pihkva piirkonnast taganenud Vene valgekaartlik Põhjakorpus ja baltisaksa mõisnikest koosnev Balti pataljon. Kodanlikke vägesid abistas Inglise eskaader, kelle ülem oli siinse sõjategevuse tegelik koordineerija.

7. jaanuaril läksid interventide ja valgekaartlaste jõud Inglise laevastiku toetusel üle üldisele vastupealetungile. Valgete peamiseks löögijõuks olid soomusrongid. Vaatamata ägedale vastupanule pidid Punaarmee väeosad taganema. Tuli loovutada Tapa, seejärel Rakvere, Tartu ja Narva. Jaa­nuari lõpus jõudsid valgete jõud Võru ja Valga lähistele. Valga all, kuhu Kuramaalt paisati läti Punaarmee väeosi, käisid külad korduvalt käest kätte. Ent lõpuks langesid ka Valga ja Võru.

Eesti oli uuesti kodanluse ja interventide võimu all. Sellega kaasnes verine terror, mille eesmärk oli eesti töörahva klassiteadlikuma osa hävitamine. Ainuüksi Tapal hukati 300 punaarmeelast ja nõukogude aktivisti. Sadu inimesi tapeti Narvas, Tartus ja mujal.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Eesti Töörahva Kommuuni tegevus

1919. aasta alguseks oli vabastatud üle poole Eesti territooriumist. Sellel alal keh­testati Eesti Töörahva Kommuuni võim. Maakondades ja valdades taastati kohalikud töörahva nõukogud. Keskvalit­susena tegutses Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu, kelle esimeheks oli Jaan Anvelt.

Majanduselu korraldas Kommuuni Rahvamajanduse Valitsus Hans Pöögelmanni juhtimisel. Algas tööstusettevõtete natsionaliseerimine. Narvas natsionaliseeriti «Kreenholmi Manufaktuur» ja mitmeid teisi ettevõtteid ning Tartus kõik trükikojad. Nende juhtimine läks tööliste kätte.
Sõjaolukorrale vaatamata tegutses edukalt ka Kommuuni Kultuuri ja Haridusvalitsus, mille tööd juhatas Artur Vallner. Koolides seati sisse emakeelne tasuta õpetus. Tartu üli­kooli juhatajaks (rektoriks) sai esmakordselt eestlane — matemaatik Jaan Sarv. Et säilitada rahvale kõik hinnalised kunstivarad, loodi kunstikaitse toimkond, mille juhatajaks määrati silmapaistev eesti skulptor Jaan Koort.
Uuesti asuti agraarküsimuse lahendamisele. Kogu maa kuulutati rahva omandiks. Mõisad võeti taas mõisnikelt ning anti mõisatööliste ja kehvikute kätte. Ka nüüd olid eesti kommunistid seisukohal, et mõisaid ei tükeldata, vaid seal luuakse ühismajapidamised — kommuunid. Kuid tol ajal oli palju maatamehi ja kehvtalupoegi, kes soovisid «oma» maad. Seda ei arvestatud ja see nõrgestas töölisklassi ning talu­rahva liitu. Liidu nõrgenemine oli aga eriti ohtlik kodusõja olukorras. Kodanlus kasutas seda viga nõukogudevastaseks agitatsiooniks.
Kommuuni tegevuses ilmnes teisigi puudusi. Õigeaegselt ei mobiliseeritud töörahvast Punaarmeesse, piirduti vaid vaba­tahtlike võtmisega. Neile ei loodud vajalikke reserve, mis andis valusasti tunda, kui valged vastupealetungi alustasid. Ent pingelises sõjaolukorras tehti siiski ära tohutu töö ja omandati väärtuslikke kogemusi iseseisva nõukogude vaba­riigi rajamisel Eestis. Eesti Töörahva Kommuun oli Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi eelkäija.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Eesti Nõukogude Vabariigi väljakuulutamine 1918 aastal

Punaarmee pealetung ja Eesti Töörahva Kommuuni loomine

Pärast revolutsiooni Saksamaal tühistas Nõukogude valitsus Brest-Litovski rahulepingu ja Punaarmee alustas okupeeritud alade vabastamist. Seoses sellega koondati 1918. aasta novembris Narva juurde Eesti kommunistlikud kütipolgud ja Pihkva alla läti kütid. 28-29. novembril vabastati Narva Saksa okupantide ja eesti valgekaartlaste käest. Lahingus kandis raskeid kaotusi Viljandi kommunist­lik kütipolk, kus langes ligikaudu poolsada võitlejat, nende hulgas Jaan Sihver.

29. novembril kuulutati Narvas välja iseseisev Eesti Nõukogude Vabariik : Eesti Töörahva Kommuun. Töörahvas alustas energilist võitlust nõukogude võimu kehtestamise eest kogu Eesti alal. 7. detsembril tunnustas Vene SFNV valitsus Eesti Nõukogude Vabariiki. Nõukogude Eestile anti ulatus­likku majanduslikku ja sõjalist abi.

Eesti kodanliku valitsuse olukord oli ebakindel, sest tal puudus rahva toetus. Surmanuhtluse ähvardusel kodanlikku armeesse mobiliseeritud meestest jooksis enamik enne rindele jõudmist laiali. 1918. aasta detsembris saadeti Viru rindele 2500 meest, kellest deserteeris 1500 meest. 20. detsembril puhkes Tartus ülestõus ning siin taastati oma jõududega nõukogude võim veel enne, kui Punaarmee üksused linna jõudsid.

Üksteise järel vabastati Võru, Rakvere, Valga ja Tapa

1919. aasta algul jõudsid Punaarmee väeosad 30—35 kilo­meetri kaugusele Tallinnast. Läti kütipolgud vabastasid 3. jaanuaril Riia ja Lätis läks võim töörahva kätte. Tallinnas valmistusid töölised relvastatud ülestõusuks.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile.

Narva lahing Postimehe kirjeldustes

Narva lahingu üle on "sots.demokr" Narvast tulnud päältnägijate ja osavõtjate käest veel lähemaid ja kidlamaid teateid saanud. Lahingu käik oli nende kirjelduste järele järgmine:

Neljapäeval, kell 6 hommikul käisid esimesed suurtüki paugud. Ivani poolest linnaosa pommitati kergete süütepommidega. Laskmise tagajärjel tekkis Peterburi uulitsal tulekahju, ühtlasi algas varsti püssipragin., pääletungijad olid juba püssitule ulatuseni jõudnud.

Samal ajal algas pääletungimine Kreenholmi poolt, kus pääletungijad juba öösel salaja üle jõe olid tulnud. Nagu üks pääletungijate poolt ülejooksnud mees seletas, olnud see öösel üle jõe tulnud salk 500 meest suur ja olnud "Viljandi kommunistlise polgu" mehed punase ohvitseri Sihveri juhatuse all. Eesmärgiks olnud neil Krenholmi väljal seisva saksa patarei äravõtmine. Esiteks läksgi korda patarei seljataha tungida, päälegi niisugusel silmapilgul, kus patarei juures kaitsjaid õige vähe olnud. Peagi jõudis aga Saksa väeosa ja Eesti Kaitseliidu salk appi ja pääletungijad löödi veriste kaotustega tagasi.

Ülejooksiku jutu järele on pea kõik mehed otsa saanud, teiste teadete järele on langenute arv umbes 300 olnud. Seesama ülejooksik teadis tõendada, et "polgu" juhataja tuntud Jaan Sihver, kes kogu jalaväe pääletungimist juhatanud, ka otsa saanud.

Suurtükkide tuld juhatanud Anvelt.Pommitamine oli täitsa plaanita, suur hulk pommisid langes südalinna, nähtavasti taheti mingi põhjusel raatust tabada, otsekohe pihta sellele aga ei saadud. Pääletungijatele olid teada Saksa patareide seisukohad väga hästi nende pääle aga tuld sugugi ei juhitud.

Kella 9 ajal ilmusid Jõesuu ette Vene laevad, "Aurora", paar miinipaati ja kolm transporti. Alguseks tõmmanud nad kalda poole jõudes Inglise lipu üles, siis läinud nad veel korraks mere poole ja pööranud viimaks uuesti punase lipu all tagasi.

Kell 11 hakati neist väge maale saatma. Maale tuli umbes 1000 madrust ja hiinlast, kes Mereküla kaudu suure Tallinna maantee pääle Peteristi kohta välja tulid.

"Aurora" võttis ka pommitamisest osa. Muu seas on kaks tema kuuetollilist pommi Smolkasse kukkunud.

Pommitamise tagajärjel tekkisid linnas tulekahjud, Peterburi uulitsal ja Juhkentalis on palju majasid maha põlenud.
Sakslased tõmbasid oma patareid kõik pääle ühe juba kella kahe ajal tagasi ja viisid nad ära, kuuldavasti, et dessant neile mitte tee pääle ette ei jõuaks. Kaitsjad aga hoidsid püssi- ja kuulipildujate tulega õhtuni pääletungijaid linnast eemal, nii et säält poolt ainult paanika suurtükitulega tegemist oli.

Õhtul jäeti Narva maha

Kui kaugele praegu pääletungijad on jõudnud, ei ole toimetusel veel kindlasti teada. Kuulda oli, nagu oleks pääletungijad Vaivara kohal veel uue dessandi maale lasknud, tõendusi selle kohta ei ole aga veel saadud

Narva lahing november 1918

22. novembril (1918) ilmusid traattõkete ette, mis Peterburi pool Narova jõge (Joalast kuni Popovka külani) poolringis ümber Narova käivad, vähemad enamlaste salgad linna sisselaskmist nõudes. Sakslased avasid tuleandmise. Traattõkete juurde jäi kümmekond surnut ja haavatut maha, võeti mõned vangid ja 2 kuulipildujat. Pealetungimine oli tagasi löödud. Katse vähemate jõududega läbi murda läks nurja. Järgmisest päevast peale hakkas Narva iga päev teateid tulema, et enamlased Jamburgi maanteel vägesid koguvad. Nii kestis see viis päeva.

27. nov. peale lõunat tulid juba kindlad sõnumeid, et lähemate tundide jooksul suuremat pealetungimist oodata on. Sakslaste keskel oli iseäralist loidu olekut märgata. Kaitse Liit oli nõrk, et terve väerinna kaitsmist oma peale võtta. Veel selsamal õhtul tuli Viljandi kommunistiline polk, nagu kõneldakse, tuntud Sihveri juhatusel, Vjaski küla lähedal (umbes 12 versta üleval pool Narva linna) üle jõe.

Ületulekut kergendas asjaolu, et venelased siia omal ajal ajutised puusillad olid ehitanud, mis tervelt oma kohtadel seisid. Vjasti all ületulnud vägesid võis 5-6 roodu olla, umbes 600 meest. Ööpimedus ja suured Kulgu metsad varjasid liikumist. Enamlased pugesid Narvat kaitsvate vägede parema tiiva selja taha. Järgmiseks hommikuks (28. november) oli viljandi kommunistlise polgu eessalgad juba Paemurru külani tunginud. Vaenlane ei olnud Narvast siia poole tulevast raudteest enam kuigi kaugel.

Samal hommikul kell 6 avas vaenlane 3 ½ tollistest väljasuurtükkidest tuleandmise linna peale. Kuulu järele juhatanud Anveldi tuleandmist, kes hiljuti suurtükiväe kooli lõpetas. Granadid kukkusid tihedalt, iseäranis Ivani poole peale, kus pool Peterburi uulitsast maha on põlenud. Tuletõrjujad ei saanud abiks minna, vaenlase tuli tõrjus nad üle silla kesklinna tagasi. Sakslased vastasid elavalt. Muu seas tehti viimaste poolt Popovka küla, linna külje all, kuhu enamlased endid koguma hakkasid, peaaegu tervelt maa tasa. Nagu arvata, oli vastastel nõu siin lootsikutega üle tulles meie pahemale tiivale selja taha pugeda. Ka Kulgu metsadest välja tulnud enamlaste salgad võeti sakslaste poolt kuulipildujate tule alla.

Vastuseks selle peale hakati meie omadele Krenholmi kasarmute akendest selja tagant tuld andma, üks saksa soldat sai äraandliku kuuli läbi surma. Saksa kuulipildujate tuli, mida Kaitse Liit ägeda püssitulega toetas, tegi tugevat hävitustööd. Vangid tõendavad, et ületulnud Viljandi polgu osad peaaegu täieste ära on hävitatud, teiste seas olevat ka Sihver surma saanud. Enamlaste salgad jooksid segaduses laiali.

Võit paremal tiival ei suutnud enam seisukorda päästa. Kell 11 tuli teade, et vaenlane Jõesuus dessanti teeb. Sakslased olid samal hommikul oma patareid Jõesuust ära toonud. Enamlaste miinipaadid pääsesid ilma suurema jõupingutuseta silda, kus nad madruseid maale hakkasid saatma.

Dessanditegemisest kaitses ristlejatüüpusline suurem sõjalaev, vist „Aurora”, mida paar päeva enne seda ka Vaivara lahes ristlemas oli nähtud. Narva vägede pahemat tiiva ähvardas tõsine hädaoht. Jõesuus maale tulnud salgad lähenesid üle Ovi küla Peeterristi kirikule, mis Tallinna maanteel. Seisukord läks järjest tõsisemaks. Kell 2 lõpetasid sakslased tuleandmise, hobused rakendati suurtükkidele ette. Raudteesild ja hobuste sild linna vahel, mis kaks päeva tagasi sakslaste poolt ära oli mineeritud, lasti õhku. Umbes 8-10 miljoniline varandus lendas vastu taevast, raudteeühendus Venemaaga oli pikemaks ajaks katkestatud. Selle järele tõmmasid enamlased oma patareid linnale lähemale, nüüd sadasid kuulid ka siia poole jõge. Sakslased olid ära läinud, Kaitse Liit ei jõudnud tervet väerinda oma käes hoida. Anti käsk taganemiseks. Umbes kolm tundi peale sakslasi, kell 5 p.l. lahkusid Eesti väeosad linnast, ühes nendega tulid ka ametlised asutused ja viimased haritud jõud Narvast ära. Linn on praegu ilma arstideta, kooliõpetajateta ja toidumoonata, Rakverest Narva adresseeritud moonarong saadeti teelt tagasi.

Pikkamööda taganedes – sealjuures tuli Eesti Kaitse Liidust paiguti üle 40 versta jala ära käia – taganesid meie peaväed Jõhvi, kuna järelväed Oru jaama peatama jäid, kust nad abi saades 30. nov uueste Narva poole tagasi nihkuma hakkasid. Enamlased ei olnud Narvast kuigi tugevate jõududega edasi tulnud. 1. detsembril võtsid meie eelväed juba Vaivara tagasi, kusjuures paarkümmend vangi saadi. Järgmise päeva jooksul nihkusid eelväed Korsi jaama ära võttes veel umbes kümmekond versta Narvale lähemale. Samal ajal asus Kaitse Liit Peipsist (Vask-Narvast) peale kuni Anjas-Selo külani umbes paarikümne versta pikkusel maaribal uueste Narova äärde. 3. dets. oli meie soomusrongil kokkupõrkamine Vaivara ja Korsi jaamade vahel Vene madrustega, mis näitab, et enamlaste salgad Korsi selja taga veel mööda metsi ringi luusivad.

Enamlaste seisukord võib lähematel päevadel kaunis tõsiseks minna. Merelt ei ole neil vist sõjalist abi loota, sest inglise laevastiku lähenemise pärast, kes teatavaste juba Liibavist välja sõitnud, on nõukogude valitsus kõigile Vene sõjalaevadele käsu andnud Kroonlinna kindluste varjul ankrud sisse visata. Et raudteesild Naroval õhku on lastud, siis ei või soomusrongide ületoomise juttu olla. Ainult kergemate batareidega võiksid enamlased ehk siia poole jõge pääseda. Vana raudtee sild olevat veel niivõrd terve, et sealt suure ettevaatlikkusega hobuse koormatega üle pääseb. Kokku võttes peab ütlema, et seisukord üleüldiselt tuntavalt on paranenud, mis ka ülemjuhataja kindral Tõnissoni telegrammist näha, kes abivägede juurdeveo põhja poole esialgu seisma on pannud.

Originaal: Ajaleht "Waba Maa" 5. detsember 1918, lk 2.