pühapäev, aprill 25, 2010

Kodanliku diktatuuri ajutine kindlustumine Eestis

Eesti kommunistlikud kütipolgud jätkasid kangelaslikku võitlust rindel. 1919. aasta veebruaris-märtsis loodi Pihkva piirkonnas Punaarmee koosseisus Eesti armee, mille staabi­ülemaks määrati August Kork. Armee põhituumiku moodustasid Eesti kommunistlikud kütipolgud, kellele tehti ülesan­deks Eesti vabastamine. 1919. aasta kevadel vabastaski ta osa Kagu-Eestist, sealhulgas Räpina, Vastseliina ja Orava. Otsustavat edu aga ei suudetud saavutada.

Kasutades soodsat sõjalist olukorda, viis eesti kodanlus 1919. aasta aprillis läbi Eesti Asutava Kogu valimised. Vali­miskampaania toimus terrori olukorras, kus Kommunistliku Partei Eesti organisatsioon oli surutud sügavale põranda alla ega saanud selgitada Asutava Kogu reaktsioonilist olemust. Kodanlikud ja väikekodanlikud parteid aga tõotasid, et Asutava Kogu kaudu likvideeritakse valge terror, kindlus­tatakse Eestile iseseisvus, lõpetatakse sõda ja jaotatakse mõisamaad rahvale. Viimane lubadus avaldas tugevat mõju talupoegadele. Nii õnnestuski kodanlusel viia valimistele umbes 450 000 inimest. See tähendas kodanluse poliitilise võimu kindlustumist Eestis. Valimiste ajal antud lubaduste täitmisega aga ei kiirustatud.

Valgete esimene sõjakäik Petrogradi vastu

1919. aasta kevadel organiseeritud Antandi esimesest kombineeritud sõjakäigust pidid osa võtma ka Baltikumis paiknevad valgekaartlikud jõud. Pealetungi üldjuhtimiseks loodi Antandi riikide sõjaline missioon Baltimaades. Seda juhtis Inglise kindral Gough. Ainuüksi Ameerika imperialistid saatsid sõjakäigu tarbeks Tallinna sadamasse ligi 3 miljoni dollari eest sõjavarustust ja toiduaineid.

Maikuus asus valgekaartlik Põhjakorpus eesti valgete ja Inglise sõjalaevastiku toetusel Narva all pealetungile. Neil õnnestus jõuda Petrogradi lähistele ja lõuna pool vallutada Pihkva. Põhjakorpusest moodustati nüüd valgekaartlik Loo­dearmee. Samal ajal alustasid Kuramaale koondatud Saksa interventsiooniväed ja balti parunite palgasõjaväe — landesveeri (maakaitseväe) osad kindral von der Goltzi juhtimisel pealetungi Riiale. Eesti kodanliku armee väeosad pidid aitama lämmatada Nõukogude Lätit. Suurem osa Läti Nõu­kogude Vabariigist vallutati. Alistatud Riias panid landesveerlased toime kohutava veresauna.

Juuni lõpul puhkes aga sõjaline konflikt valgekaartlike jõudude eneste vahel, mis on tuntud landesveeri sõja nime all. Olles esialgsest edust julgust saanud, tahtis landesveer haarata enda kätte ka Põhja-Läti ja tungida Eestisse, et taastada siin mõisnike maavaldus. See kutsus esile Eesti kodanliku armee sõdurite raevu. Võnnu alla ruttasid kodanli­kud väeosad Nõukogude rindelt isegi omavoliliselt. Ägedates lahingutes paisati sakslased tagasi Riia alla. Täielikust purustamisest päästis neid ainult Antandi esindajate vahele­segamine, kes nõudsid Eesti väeosade saatmist Punaarmee vastu. Landesveeri jõud olid siiski niivõrd nõrgestatud, et nad hiljem ei suutnud enam aktiivselt tegutseda.

Samal ajal läks Punaarmeel korda valgekaartlik Loodearmee Petrogradi all peatada ning paisata ta juulis-augustis koos eesti valgetega tagasi Eesti piirile.

Eesti töörahvas oli selleks ajaks kodu ja intervensioonisõjas lüüa saanud. Sõda oli kandunud Eesti piiridest välja. Eesti Töörahva kommuun kaotas oma viimase territooriumi Lõuna-Eestis ja lõpetas tegevuse. Eesti oli aga kujunenud ohtlikuks interventsioonisõja platsdarmiks Nõukogude Venemaa ja Läti vastu. Eesti töörahval tuli hakata otsima teed sõja lõpetamiseks.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile

Kommentaare ei ole: