Kontrrevolutsiooni vastupealetung ja valge terror Eestis

27. detsembril 1918. a., kui Punaarmee lähenes Tallinnale ja linnas oli oodata tööliste ülestõusu, võttis kodanlik Maapäev vastu otsuse: paluda Inglise valitsust saata kohale oma maa­väed ja okupeerida Eesti. Inglise imperialistid ei saanud oma armees valitseva sõjavastase meeleolu tõttu seda palvet täita. Selle asemel saadeti relvi ning organiseeriti palgasõdurite värbamist Soomest ja Skandinaavia riikidest «vabatahtlike» sildi all. Nende palgad, alates reamehest kuni kolonelini, olid väga kõrged.
Esimesed palgasõdurid-intervendid jõudsid Soomest Eestisse 1918. aasta detsembri lõpul. 1919. aasta jaanuaris ulatus nende arv 3700 meheni. Hiljem tuli veel Taanist ja Rootsist väiksemaid palgasõdurite üksusi. Tallinna alla koondati Punaarmee survel Pihkva piirkonnast taganenud Vene valgekaartlik Põhjakorpus ja baltisaksa mõisnikest koosnev Balti pataljon. Kodanlikke vägesid abistas Inglise eskaader, kelle ülem oli siinse sõjategevuse tegelik koordineerija.

7. jaanuaril läksid interventide ja valgekaartlaste jõud Inglise laevastiku toetusel üle üldisele vastupealetungile. Valgete peamiseks löögijõuks olid soomusrongid. Vaatamata ägedale vastupanule pidid Punaarmee väeosad taganema. Tuli loovutada Tapa, seejärel Rakvere, Tartu ja Narva. Jaa­nuari lõpus jõudsid valgete jõud Võru ja Valga lähistele. Valga all, kuhu Kuramaalt paisati läti Punaarmee väeosi, käisid külad korduvalt käest kätte. Ent lõpuks langesid ka Valga ja Võru.

Eesti oli uuesti kodanluse ja interventide võimu all. Sellega kaasnes verine terror, mille eesmärk oli eesti töörahva klassiteadlikuma osa hävitamine. Ainuüksi Tapal hukati 300 punaarmeelast ja nõukogude aktivisti. Sadu inimesi tapeti Narvas, Tartus ja mujal.

Originaal: H. Liim, K. Siilivask. 1988. Eesti NSV ajalugu. Õpik IX-XI klassile