kolmapäev, august 25, 2010

Kuidas isamaalased ja Savisaar 19 aastat tagasi nagistasid

Muudkui nagistame (Ajalehest TeRe 1991)

Vaevalt oli Eesti iseseisvus ja autoriteetsete riikide tunnustus käes, kui taas läks kohalikuks naginaks nagu oodatagi võis. Üks osa eriti võitlevaid radikaale ilmselt ei talu vähegi kestvamat — olgu või suhtelist — kodurahu. Iseäranis hea on praegust võimu ja valitsust manada rahva püsimajäämise, kodakondsuse, riigipiiri, kaitseliidu (intrid ja teised aferistid on need iga eestlase jaoks põhilised probleemid väga hellaks ja valusaks teinud) ja muu säärasega manipuleerides.

Et Rüütel on rahva seas armastatud — sellest ei saa üle ega ümber —, siis tema ründamine ei tõota praegu edu. Iseasi on valitsusjuht Savisaar ja teised. Vabariigipirukas näib mõnelegi mehele käeulatuses ja konkurentide kõrvale nügimiseks pole ükski võte liiga karm.

Sellest kirjutab ka A. Sõelsepp. Ta loetleb poliitikaelu viimane aja sündmusi, mis tema hinnangul annavad selget tunnistust Eestisisese konfrontatsiooni tahtlikust õhutamisest. Ühe näitena toob A.S. Tallinna Raekoja platsil toimunud miitingut, mis nagu pidi kaitsma Eesti kodakondsust.
"Läksin sinna heade mõtetega, sest iga eestlane tahab õiglast kodakondsuseseadust. Aga tõsise jutu asemel jäid sealt silma ja kõrva tigedusest nõretavad loosungid, sõnad ja paraku ka näod… Mis õigus on sõimata valitsust ja rahvarinnet neil, kes ise ainult käravad ja segadust külvavad? Nüüd nad tahavad tagantjärele tehtud mehed olla ja Eesti iseseisvuse enda arvele kanda."
Ta leiab, et Velliste vanad kõned on liigselt esile tõstetud, valitsust ja tema juhti aga alandatakse ülekohtuselt, ning lõpetuseks tahab teada minu arvamust selle kohta.

A. Sõelsepp tõukab mind libedale teele, aga olgu. Lühidalt.

Praegu on moes meenutada, kuidas Trivimi Velliste 1988. aastal tõde kuulutas. Ta ütles tõesti suure rahvahulga ees välja seda, mis kõigil hingel. Aga väita, et T.V. nägi kaugemale ette kui kõik teised, oleks desinformatsioon. Poliitikas on tahtis mitte ainult mida öelda, vaid ka kuidas ja millal öelda. Muidugi tahtsid tollal iseseisvat Eestit ka rahva liidrid, ühtlasi vastutavad poliitikud, kes mitmesugustel tribüünidel sõna võtsid. Aga kui ka Rüütel ja Savisaar ja Lauristin ja kõik teised oleksid iseenda ja rahva sügavaima soovi tollal valjusti ja nõudena välja hõiganud, oleks laulvale revolutsioonile kiire lõpp tehtud. Janajevit ja kompaniid poleks siis vaja olnud, sest demokraatlik mõtteviis suures perestroikariigis alles tärkas. Vellistel oli võimaik rohkem öelda — ja ta ütles.

Jutu lõpp puudub 12. augusti postituses mainitud asjaoludel

esmaspäev, august 23, 2010

Kuidas me 19 aastat tagasi elasime

Võitlused järjekordades

Helistas koolitatud bassihäälega isandamees ja kutsus piimasappa. Pärnu maanteel (Roosikrantsi ja Vabaduse platsi vahel) asuvasse piimapoodi oli toodud piima. "Te vaadake, mis siin toimub: väike tüdruk pigistati ukse vahel vigaseks! Härrad ajakirjanikud — see on ju p i i m a saba! Kas tõesti on juba ka piima pärast tarvis kakelda, härrad ajakirjanikud? Kuhu me oleme jõudnud!"

Ma siiski ei läinud sinna sappa, seda poleks vaja olnud, sest ma olen juba n ä i n u d. Nagu me kõik. Mõni aasta tagasi hakkasime nägema jõhkrad heitlusi viina ja õllesabades, sellele eeltreeningule järgnesid suitsusabad, viimasel ajal näeme järjekordi kõikjal, kus midagi vähegi taskukohast müüdaval või saadaval.

"Ahh, neid nüüdseid ajakirjanikke, enam ei viitsi kusagile tulla, kus just poliitilist kaklust pole," kurtis isandamees. (Tüdruku ukse vahel vigastamise kohta kuulasin siiski järele— üks väike leedi oli tõesti muljuda saanud, kuid õnneks siiski mitte viga, seekord.)

Järgmisel päeval kohtusime tolle mehe, pensionipõlve pidava kauaaegse kaubandustöötaja härra T-ga. Ta meenutas kõledat nõukogulikku pärastsõjaaegea, mil ta pimedas välja minnes pani haamri taskusse — enesekaitseks. Ta meenutas kotipoisse, varemeid, telliskivist üürimajja salaja ehitatud ahju, mille korstna jaoks raiuti auk välisseina, pimedaid õhtuid tattninalambi valguses, meenutas ka ööpäevaseid suhkru ja jahusabasid. Isegi lapsed jäeti siis koolist koju järjekorda seisma, et pere saaks rohkem suhkrut või jahu. Need sabasseismised olid eluliselt tähtsad toimingud (võibolla tähtsamad kui tänased piimasabad ja igal juhul tähtsamad kui viinasabad), ometi väidab härra T., et vähemalt tema ei näinud tollal sääraseid jõhkraid trügimisi ja halastamatuid jõuvõtteid, mis iseloomustavad meieaegseid millegi vajaliku hankimisi. Midagi on härra T. arvates inimeste loomuses hirmsasti kiiva läinud ja see on paraku kulmineerunud just nüüd, mil Eestimaal kauaihatud vabadus käes. Ons see aastakümnetega akumuleerunud kurjus ja julmus, mis nüüd raginal välja lahvatab? Õigusetus vangiolukorras hoolisime üksteisest, nüüd suisa sugugi mitte. Võib-olla see ainult paistab nii, püüdis vanahärra end igasuguse veendumuseta lohutada, võibolla on nii ainult pealispinnal?

Moskva kolleeg Pavel Gurevitš kirjutas "Literaturnaja Gazetas" poisist, kes tallati surnuks leivasabas. Peatumata kriminaalsetel üksikasjadel nentis ta kibedalt: "Kui hangitakse elatist, siis, selge see, on ka haavatuid ja tapetuid..." Mis siis ikka. Elatise muretsemise tasandeid on muidugi mitmesuguseid. Väeti inimene näiteks, kelle käsutada on vaid väärtusetud rublad, piirdub oma võitlustes halvemal juhul letitöötaja läbisõimamisega, ta võib nügida oma nõrga jõuga teist endasugust ja muu säärasega hakkama saada.

Jutu lõpp puudub üleeelmises postituses mainitud asjaoludel. Tegevus toimub äsja taasiseseisvunud Eestis 1991. aastal.

reede, august 20, 2010

Mis juhtus 19 aastat tagasi?

Muretus (Mõtelus ajalehest TeRe).

Riigipöördekatse hoiab meeli endiselt ärevil. Sellest räägitakse jätkuvalt. Elus palju näinud onu Hannes ütleb, et muidugi mängis ajalugu meile avantüristide abiga häid võimalusi, aga ikkagi teeb talle muret... muretus. Ta tõestab seda arvamust kahe omavahel lähedase seigaga: esiteks, liiga paljudele tuli putš ootamatult ja, teiseks, liiga levinud on eufooria, et mustad jõud on murtud ja võit on päris käes. "Üks asi on ta-gantjärele tark olla ja edasi magada," ütleb onu Hannes, "teine asi aga on õppust võtta ja edasi minna." Härra Bush äiutas meid putšijärgsel pressi-konverentsil väitega, et nüüdsest on riigipööre N. Liidus välistatud. Hoidku taevas meid seda tõsiselt võtmast! (Aga võetakse.)

Järjekordne ootamatus on seda libedam tulema, mida altimad me säärastele äiutustele oleme. Ja mida kergemalt me võtame Andrejevaid ja Žirinovskeid, Koganeid ja Sepelevitšeid, "Nadeždat" ja uue Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutajaid. Ehkki nad ajavad jampsi suust välja, pole nad tegelikult klounid. Kui palju kordi on enne Gorbatšovi hüüatatud: "Ka sina, Brutus!" ("Ka sina, Leonid!" jne.) ning imestatud, endal nuga seljas.

Kuidas sai putš Gorbatšovile ootamatult tulla, kui N. Liidu perestroika tagasipööramise avalikud katsed algasid juba vähemalt kevadel 1988, mil vanameelsed andsid lipu Niina Andrejeva kätte, kes ei saa reeta oma stalinlikke põhimõtteid. See ja kõik järgnenu (kindralite ja Koganite sõjakaist ähvardustest Žirinovski räuskamiseni) toimus presidendi silme all! Ta ise soovis head teed Jakovlevile, Sevardnadzele ja Bakatinile, ise võttis enda kõrvale Krjutškovi, Pugo, Pavlovi ja teised.

Kui tarmukalt ta tõestas Kongressile asepresidendikandidaadi Janajevi hiilgavaid omadusi, mäletate? Ta ise komplekteeris mässustaabi! Ja nüüd äreval hetkel Krimmi sõites ta vähemalt pidi aimama, mis tulla võib. Vähe sellest, jäeti mõnedki põhilised nõudmised - näiteks Baltikumi kettipanek - läksid kokku Gorbatšovi enda tahtmistega; ainult relvajõu kasutamine ei sobinud tema make up' ga.

Ning, ütleb onu Hannes, kas polnud võimalik mõttekäik: pärast seda, kui kurjategijad on musta töö ära teinud, tõuseb tervisevetel puhanud Gorbatšov nagu fööniks tuhast, ta on märter, demokraadina annab ta Baiti ahelas ühe lüli järele, koristab mingiks ajaks tänavatelt tankid, teeb veel mõne elegantse žesti ja ütleb palju kauneid sõnu, mispeale Bush, Koivisto ja Nobeli komitee aplodeerivad...

Et sedapuhku nii ei läinud, on Jeltsini süü. Boriss ei ütelnud raskel ajal: "Miša, sul pole õigus!" ega lasknud end ka vangi võtta, vaid hoopis lõi mässajad uppi. Onu Hannes aga väidab, et ta ei näinud esimesel pressikonverentsil teleris Gorbatšovi silmis vaimustust. Praegu on Gorbatšov muidugi sunnitud puistama aparaati (NLKPst KGBni).

Jutu lõpp puudub eelmises postituses mainitud asjaoludel. Jutt käib Augustiputšist Moskvas
augustis 1991. aastal. Seda kasutas ära Eesti NSV Ülemnõukogu ja kuulutas Eesti iseseisvaks.

neljapäev, august 12, 2010

Kõik müügiks? Ajakirjanike mure aastal 1991

Kaes on jõulukuu, liginemas on rahu, rõõmu ja saamise pühad, mistõttu on väga ebameeldiv kujutada, et tänases vormiliselt vabas Eestis valitseb tegelikult inimvaenulikkus ja hoolimatus nende vastu, kes on loonud praegused vähesedki olemasolevad rikkused. Tänase loo põhjaks on valdkond, mille sees olen aastaid olnud — ajakirjandus.

Aastakümneid oli ajakirjandus kasulik äri, mille olid oma valdusse haaranud kompartei ja ka kirjastus „Perioodika" (vaesemad väljaanded). Ajakirjanikud orjasid seda äri, saades kätte mikroosa leenitust (tõsi, ausad ajakirjanikud, aga neid oli stalinlik-brežnevlikule koolile vaatamata enamus - teenisid stresse, infarkte ja parteibosside pahameel, aga nad tegid, mida suutsid ja mida too aeg vähegi võimaldas). Ajakirjanike tööga teeniti välja trükikojad ja muud varandused.

Siis tuli Eesti Vabariik tagasi. Ka selles olid ajakirjandusel erilised teened. Aga ajakirjanduse tegemine muutus kole kulukaks - paber, trükkimine, levitamine, kõik kallinesid. Ehkki ajakirjandusel olid päised peast võetud, muutus ta tülikaks. Mitte ainul sisul, vaid ka majanduslikult. Nõnda jõudiski kätte aeg ja võimatus ajakirjandus põlvili suruda. Meie võimsaim kirjastus- ja polügraafia-kompleks, endine EKP KK Kirjastus, anti üle riigiasutusele, Kultuuriministeeriumile. Teadagi ei oska see muuks määratud ministeerium sihukese monstrumiga midagi peale hakata.

Siiski valmistas ministeerium valitsusele ette kava, kuidas Ajakirjandusmaja toimetused ajakirjanike enda kätte anda. Minu meelest oi too kava igas normaalne: igale toimetusele anda võimalus valida oma eksisteerimis- ja omandivorm. Väljaannete saatust oleks põhimõtteliselt määranud tema tegijad. Muidugi oleks iseseisvumine ärikogemusteta toimetustele lisaraskusi tekitanud, aga ilma raskusteta enam ei saa, ja kõigile oleks jäetud võrdne šanss. Kultuuri- ja lasteajakirjandusele lubati toetust.

Pika venitamise peale jõudis asi valitsuse ette. Järgivast maletamisest täpne info puudub. Igatahes on teada, ei Kultuuriministeeriumi esialgse projekti lükkas valitsus tagasi. Pole praegu olulinegi, kes oid need inimesed, kelle ajakirjandusevastane tarm siin mängus oli, igatahes ülemöödunud neljapäeval toimunud valitsuse istungi oldi uue jutuga. Et valitsuse otsus oli vähemalt kuni selle teisipäevani salastatud (istung oli nii kinnine, et arutama ei kutsutud isegi Ajakirjanike Liidu esindajat!), siis sain nende ridade kirjutamise ajal (lugu läks teisipäeval trükikotta) tugineda vaid infole, mis pisitasa paratamatult ka kõige tugevamini suletud uste vahelt välja immitseb. Kunagi tuleb niikuinii kõik avalikuks ja asjaosalised lähevad kahtlemata Eesti ajakirjanduse ajalukku. Kui mu teave on vale, siis palun vabandust. Tahaksin väga, et see teave oleks vale, aga enam pole võimalik oodata. Oht on siinsamas. (Olen Edgar Savisaart alati targaks inimeseks pidanud, aga tark olemine ei tähenda alati
(vahelõik puudub)

"TeRe" sündis mäletatavasti tänavu aprillis, raskel ajal, mil uue lehe tegemine oli küllalt riskantne (mõne teise väljaande kõrbemine on seda kinnitanud); väljamõtlejaiks ja teostajaiks olid mitte ärimehed ja kirjastajad, vaid ajalehe praegusedki tegijad. Kõik on nendelt: nimi, idee, lehe tänaseks kujunenud üsna stabiilne maine ja sõpruskond (kioskitest kaob leht kähku, tellijaid kogusime märksa rohkem, kui oodata oskasime). "TeRe" tegijad ei rajanud oma arvestusi kiirele võidule, nad kogusid punkte rahulikult, kuid sihikindlalt, ruttamata ja sinna-tänna heitlemata oma nappe võimalusi arvestades. Ja nad teavad oma sihti, nagu ka oma puudusi. Tilluke, halvasti varustatud toimetus on lehe sünnitaja, ideede genereerija ja elluviija, tema renomee looja ja hoidja Mis õigus on kellelgi teisel või kolmandal niisugust ajalehte müüa veel kellelegi? See on rusika õigus, võimu omaja õigus oriinimeste vaimuga loodut maha parseldada või lihtsalt nurka visata. Väärtuse loonud orja soov ega arvamus ei maksa muidugi midagi. Ajakirjandusmaja piiramine on kestnud juba kolm kuud ja resultaadid on käegakatsutavad ka valitsuse salaistungiteta Ajakirjanike loov töömeeleolu on asendunud masendusega. Mõnelegi kõrgele mehele on eriti meelepärane see, et toimetuste ühisrinne Eesti trükiajakirjanduse eest seismisel on murenenud, edasiviiva loomingulise konkurentsi asemele on tulnud rivaalitsemine, salatsemine, nügimine, kohati tundub, et suisa vaen.

Hindan väga kõrgelt "Rahva Häält" ja tema toimetust, kuid võõristav on tõdeda et meie esilehe peatoimetaja ajab ainult oma asju, kasutades osavasti oma parteikarjääriaegseid tõhusaid sidemeid, aga ka Ajalehtede Liidu juhatuse liikme seisust. Ajalehtede Liit, mis asutati ajalehtede õiguste ja majanduslike võimaluste eest seismiseks, on tõesti paju ära teinud ajakirjanike ha-rimiseks välisriikides, kuid praegusse võitlusse pole sekkunud. Esimehel A. Jugastel oleks see ka ebamugav, sest ta on valitsuse palgal. Direktor Ü. Russak aga on lahkumas oma uude lehte ja mõistetavalt tegeleb peaasjalikult sellega. Samas peaks nüüd ometi siililegi selge olema, et praegusest soost on võimalik välja rabelda vaid Ajakirjandusmaja toimetuste ühiste jõupingutustega. Enamikku lugejaid muidugi ei huvita see olukord, milles üks või teine Ajakirjandusmaja toimetus sipleb, teda huvitab see, mida talle lugeda pakutakse. Siiski toon ühe näite, millises absurdses, uskumatult tobedas olukorras tuleb töötada.

Endist kirjastust enam ei ole, uut veel ei ole. Toimetused on seetõttu pandud omal käel paberit otsima. Iseenesest täielik nõmedus (juba on teada juhtumeid, kui omal käel väljakaubeldud paberikoormad on piiri taha pidama jäänud), aga sedagi teha on võimatu, sest toimetustel pole ju raha (mõned elutoimetused väljaarvatud). Tellimustest korjunud raha kätte ei saa.

Jutu lõpp ka puudub
Antud jutt leitud juhuslikult ajaleht TeRe väljalõike, mis õpetas soome keelt, tagaküljelt. Seepärast on keskelt ja lõpust lõigud puudu. Igatahes kehtis veel rubla ja peaminister oli Savisaar.