kolmapäev, august 25, 2010

Kuidas isamaalased ja Savisaar 19 aastat tagasi nagistasid

Muudkui nagistame (Ajalehest TeRe 1991)

Vaevalt oli Eesti iseseisvus ja autoriteetsete riikide tunnustus käes, kui taas läks kohalikuks naginaks nagu oodatagi võis. Üks osa eriti võitlevaid radikaale ilmselt ei talu vähegi kestvamat — olgu või suhtelist — kodurahu. Iseäranis hea on praegust võimu ja valitsust manada rahva püsimajäämise, kodakondsuse, riigipiiri, kaitseliidu (intrid ja teised aferistid on need iga eestlase jaoks põhilised probleemid väga hellaks ja valusaks teinud) ja muu säärasega manipuleerides.

Et Rüütel on rahva seas armastatud — sellest ei saa üle ega ümber —, siis tema ründamine ei tõota praegu edu. Iseasi on valitsusjuht Savisaar ja teised. Vabariigipirukas näib mõnelegi mehele käeulatuses ja konkurentide kõrvale nügimiseks pole ükski võte liiga karm.

Sellest kirjutab ka A. Sõelsepp. Ta loetleb poliitikaelu viimane aja sündmusi, mis tema hinnangul annavad selget tunnistust Eestisisese konfrontatsiooni tahtlikust õhutamisest. Ühe näitena toob A.S. Tallinna Raekoja platsil toimunud miitingut, mis nagu pidi kaitsma Eesti kodakondsust.
"Läksin sinna heade mõtetega, sest iga eestlane tahab õiglast kodakondsuseseadust. Aga tõsise jutu asemel jäid sealt silma ja kõrva tigedusest nõretavad loosungid, sõnad ja paraku ka näod… Mis õigus on sõimata valitsust ja rahvarinnet neil, kes ise ainult käravad ja segadust külvavad? Nüüd nad tahavad tagantjärele tehtud mehed olla ja Eesti iseseisvuse enda arvele kanda."
Ta leiab, et Velliste vanad kõned on liigselt esile tõstetud, valitsust ja tema juhti aga alandatakse ülekohtuselt, ning lõpetuseks tahab teada minu arvamust selle kohta.

A. Sõelsepp tõukab mind libedale teele, aga olgu. Lühidalt.

Praegu on moes meenutada, kuidas Trivimi Velliste 1988. aastal tõde kuulutas. Ta ütles tõesti suure rahvahulga ees välja seda, mis kõigil hingel. Aga väita, et T.V. nägi kaugemale ette kui kõik teised, oleks desinformatsioon. Poliitikas on tahtis mitte ainult mida öelda, vaid ka kuidas ja millal öelda. Muidugi tahtsid tollal iseseisvat Eestit ka rahva liidrid, ühtlasi vastutavad poliitikud, kes mitmesugustel tribüünidel sõna võtsid. Aga kui ka Rüütel ja Savisaar ja Lauristin ja kõik teised oleksid iseenda ja rahva sügavaima soovi tollal valjusti ja nõudena välja hõiganud, oleks laulvale revolutsioonile kiire lõpp tehtud. Janajevit ja kompaniid poleks siis vaja olnud, sest demokraatlik mõtteviis suures perestroikariigis alles tärkas. Vellistel oli võimaik rohkem öelda — ja ta ütles.

Jutu lõpp puudub 12. augusti postituses mainitud asjaoludel

1 kommentaar:

Morgie ütles ...

Meemiks?
http://margariin.blogspot.com/2010/12/haid-joule.html