esmaspäev, august 23, 2010

Kuidas me 19 aastat tagasi elasime

Võitlused järjekordades

Helistas koolitatud bassihäälega isandamees ja kutsus piimasappa. Pärnu maanteel (Roosikrantsi ja Vabaduse platsi vahel) asuvasse piimapoodi oli toodud piima. "Te vaadake, mis siin toimub: väike tüdruk pigistati ukse vahel vigaseks! Härrad ajakirjanikud — see on ju p i i m a saba! Kas tõesti on juba ka piima pärast tarvis kakelda, härrad ajakirjanikud? Kuhu me oleme jõudnud!"

Ma siiski ei läinud sinna sappa, seda poleks vaja olnud, sest ma olen juba n ä i n u d. Nagu me kõik. Mõni aasta tagasi hakkasime nägema jõhkrad heitlusi viina ja õllesabades, sellele eeltreeningule järgnesid suitsusabad, viimasel ajal näeme järjekordi kõikjal, kus midagi vähegi taskukohast müüdaval või saadaval.

"Ahh, neid nüüdseid ajakirjanikke, enam ei viitsi kusagile tulla, kus just poliitilist kaklust pole," kurtis isandamees. (Tüdruku ukse vahel vigastamise kohta kuulasin siiski järele— üks väike leedi oli tõesti muljuda saanud, kuid õnneks siiski mitte viga, seekord.)

Järgmisel päeval kohtusime tolle mehe, pensionipõlve pidava kauaaegse kaubandustöötaja härra T-ga. Ta meenutas kõledat nõukogulikku pärastsõjaaegea, mil ta pimedas välja minnes pani haamri taskusse — enesekaitseks. Ta meenutas kotipoisse, varemeid, telliskivist üürimajja salaja ehitatud ahju, mille korstna jaoks raiuti auk välisseina, pimedaid õhtuid tattninalambi valguses, meenutas ka ööpäevaseid suhkru ja jahusabasid. Isegi lapsed jäeti siis koolist koju järjekorda seisma, et pere saaks rohkem suhkrut või jahu. Need sabasseismised olid eluliselt tähtsad toimingud (võibolla tähtsamad kui tänased piimasabad ja igal juhul tähtsamad kui viinasabad), ometi väidab härra T., et vähemalt tema ei näinud tollal sääraseid jõhkraid trügimisi ja halastamatuid jõuvõtteid, mis iseloomustavad meieaegseid millegi vajaliku hankimisi. Midagi on härra T. arvates inimeste loomuses hirmsasti kiiva läinud ja see on paraku kulmineerunud just nüüd, mil Eestimaal kauaihatud vabadus käes. Ons see aastakümnetega akumuleerunud kurjus ja julmus, mis nüüd raginal välja lahvatab? Õigusetus vangiolukorras hoolisime üksteisest, nüüd suisa sugugi mitte. Võib-olla see ainult paistab nii, püüdis vanahärra end igasuguse veendumuseta lohutada, võibolla on nii ainult pealispinnal?

Moskva kolleeg Pavel Gurevitš kirjutas "Literaturnaja Gazetas" poisist, kes tallati surnuks leivasabas. Peatumata kriminaalsetel üksikasjadel nentis ta kibedalt: "Kui hangitakse elatist, siis, selge see, on ka haavatuid ja tapetuid..." Mis siis ikka. Elatise muretsemise tasandeid on muidugi mitmesuguseid. Väeti inimene näiteks, kelle käsutada on vaid väärtusetud rublad, piirdub oma võitlustes halvemal juhul letitöötaja läbisõimamisega, ta võib nügida oma nõrga jõuga teist endasugust ja muu säärasega hakkama saada.

Jutu lõpp puudub üleeelmises postituses mainitud asjaoludel. Tegevus toimub äsja taasiseseisvunud Eestis 1991. aastal.

Kommentaare ei ole: