reede, august 20, 2010

Mis juhtus 19 aastat tagasi?

Muretus (Mõtelus ajalehest TeRe).

Riigipöördekatse hoiab meeli endiselt ärevil. Sellest räägitakse jätkuvalt. Elus palju näinud onu Hannes ütleb, et muidugi mängis ajalugu meile avantüristide abiga häid võimalusi, aga ikkagi teeb talle muret... muretus. Ta tõestab seda arvamust kahe omavahel lähedase seigaga: esiteks, liiga paljudele tuli putš ootamatult ja, teiseks, liiga levinud on eufooria, et mustad jõud on murtud ja võit on päris käes. "Üks asi on ta-gantjärele tark olla ja edasi magada," ütleb onu Hannes, "teine asi aga on õppust võtta ja edasi minna." Härra Bush äiutas meid putšijärgsel pressi-konverentsil väitega, et nüüdsest on riigipööre N. Liidus välistatud. Hoidku taevas meid seda tõsiselt võtmast! (Aga võetakse.)

Järjekordne ootamatus on seda libedam tulema, mida altimad me säärastele äiutustele oleme. Ja mida kergemalt me võtame Andrejevaid ja Žirinovskeid, Koganeid ja Sepelevitšeid, "Nadeždat" ja uue Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutajaid. Ehkki nad ajavad jampsi suust välja, pole nad tegelikult klounid. Kui palju kordi on enne Gorbatšovi hüüatatud: "Ka sina, Brutus!" ("Ka sina, Leonid!" jne.) ning imestatud, endal nuga seljas.

Kuidas sai putš Gorbatšovile ootamatult tulla, kui N. Liidu perestroika tagasipööramise avalikud katsed algasid juba vähemalt kevadel 1988, mil vanameelsed andsid lipu Niina Andrejeva kätte, kes ei saa reeta oma stalinlikke põhimõtteid. See ja kõik järgnenu (kindralite ja Koganite sõjakaist ähvardustest Žirinovski räuskamiseni) toimus presidendi silme all! Ta ise soovis head teed Jakovlevile, Sevardnadzele ja Bakatinile, ise võttis enda kõrvale Krjutškovi, Pugo, Pavlovi ja teised.

Kui tarmukalt ta tõestas Kongressile asepresidendikandidaadi Janajevi hiilgavaid omadusi, mäletate? Ta ise komplekteeris mässustaabi! Ja nüüd äreval hetkel Krimmi sõites ta vähemalt pidi aimama, mis tulla võib. Vähe sellest, jäeti mõnedki põhilised nõudmised - näiteks Baltikumi kettipanek - läksid kokku Gorbatšovi enda tahtmistega; ainult relvajõu kasutamine ei sobinud tema make up' ga.

Ning, ütleb onu Hannes, kas polnud võimalik mõttekäik: pärast seda, kui kurjategijad on musta töö ära teinud, tõuseb tervisevetel puhanud Gorbatšov nagu fööniks tuhast, ta on märter, demokraadina annab ta Baiti ahelas ühe lüli järele, koristab mingiks ajaks tänavatelt tankid, teeb veel mõne elegantse žesti ja ütleb palju kauneid sõnu, mispeale Bush, Koivisto ja Nobeli komitee aplodeerivad...

Et sedapuhku nii ei läinud, on Jeltsini süü. Boriss ei ütelnud raskel ajal: "Miša, sul pole õigus!" ega lasknud end ka vangi võtta, vaid hoopis lõi mässajad uppi. Onu Hannes aga väidab, et ta ei näinud esimesel pressikonverentsil teleris Gorbatšovi silmis vaimustust. Praegu on Gorbatšov muidugi sunnitud puistama aparaati (NLKPst KGBni).

Jutu lõpp puudub eelmises postituses mainitud asjaoludel. Jutt käib Augustiputšist Moskvas
augustis 1991. aastal. Seda kasutas ära Eesti NSV Ülemnõukogu ja kuulutas Eesti iseseisvaks.

Kommentaare ei ole: